Tänane kuupäev 22 Aug 2018 01:18

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




 Leht 2 koguhulgast 2 [ 14 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: Hurooni hokiromaan
PostitusPostitatud: 20 Sept 2015 03:23 
Kasutaja avatar
Legend

Liitunud: 19 Dets 2010 03:03
Postitusi: 3998 [Vaata]
Asukoht: Breizh ma bro
Lemmik NHL-i meeskond: Pittsburgh Penguins
KUUS

Tee Cedar Pointi sadamasse viis mööda järveranda. Maantee sinna kannab huvitavat nime Tiny Beaches Road ja seda seepärast, et järve kaldal on riburada alevikke, kel igaühel nimes uhkelt sôna Beach. Neid on kokku viisteist ja et see kadalipp läbida, läheb aega kôvasti üle tunni. Cedar Pointis vôtsin praami, mis viis mind Christiani arhipelaagile, kus mul oligi kohtumine kokku lepitud. Kohtumispaigaks oli Hope nimeline peaaegu inimtühi saar. Vaid üks isik elutsebki seal ja just teda ma vaatama läksingi.

Kui ma praamilt esimesele ja suurimale Christiani saarele astusin, tekkis hinge kerge ärevus. Mitte eesootava kohtumise pärast, vaid hoopis seepärast, et see paik oli mu esivanemate viimane vastupanukants, enne kui nad Quebecisse pagesid. Saare ôige nimigi on Gahoendoe. Mul oli lausa tunne, et nende vaimud mind minevikust seiravad. Iga ruutmeeter saare pinda mu jalge all pulbitses hurooni martüüride ajaloost, ehkki need sündmused olid juba mitmeid sajandeid tagasi ja praegu asustab arhipelaagi odzhibve rahvas.

Et Gahoendoe saarelt Hope saarele pääseda, tuli laenutada paat ja huvitaval kombel mingit sôudmisteenust odzhibved ei paku. Ma pidin ise aerud kätte vôtma ja higistama, et see paarisajameetrine vahemaa ära sôuda. Ainult ühe eraku pärast, kes seal vegeteerib, ei pidanud odzhibved ilmselt vajalikuks kedagi leida, olgugi, et lootsiku rendihind oli üle môistuse ja ma ei olnud üldsegi kindel, et ma kohale jôuan, sest paat lekkis mis kole. Aga lôpuks ikka jôudsin. Mulle öeldi, et see hull manatark elab keset saart, nii et ma seadsin sammud otsejoones lokkavasse padrikusse. Hope on iseenesest väga paslik nimi saarele, sest kôik külastajad tulevad siia üksnes lootuses oma muredele rohtu leida, kaasa arvatud minu tagasihoidlik isik. Ma arvasin, et leian eest mône osmiku, nii nagu eelarvamusele kohane. Aga see teadjamees elas hoopis suures ja luksuslikus ümarpalkidest villas, mis sarnanes rohkem lossiga ning mul tôusid kôik ihukarvad kui ma tahtmatult môtlesin tulevasele arvele, mis ta oma konsultatsiooni eest mulle lajatab. Korraks môtlesin, et keeran otsa ringi, aga siis andis märg tagumik end tunda ning lekkiva paadiga rahmeldamine lükkus môneks ajaks edasi. Villa peauks oli pärani lahti ja justkui kutsus sisenema. Koputasin viisakalt ja astusin üle läve.

Leidsin end avarast fuajeest kus polnud hingelistki. Köhatasin ja hôikasin prantsuse keeles, et kas siin on kedagi ning hetk hiljem kostus mu selja tagant selge ja kôlav “Fuck you!”. Keerasin paugupealt ümber ja nägin enda ees pikka kasvu meest, kes oli äravahetamiseni sarnane Christopher Lee poolt igihaljaks näideldud Draculaga. Mul jooksid judinad üle selja ning ma olin kindel, et kohe-kohe sulgub pauguga sissepääs ja hakkab toimuma midagi paranormaalset. Selle asemel käratas aga lossi peremees hoopis, et mille kuramuse päralt ma inglisekeelses provintsis, nagu seda on Ontario, prantsuse keeles räägin.
«Ma eeldasin, et kuna tegu on hurooniga ja huroonid on prantsusekeelsed, siis on kohane selles keeles rääkida, » kogelesin vastuseks.
«Pulli sitt. Ma olen Anderdoni huroon Detroitist ja prantsuse keelt ei môika. Peale mône lause, kui vaja sind näiteks perse saata. Sa oled Quebecist? »
Noogutasin. «Lorette huroon Quebecist. »
Dracula jôllitas mind tükk aega. Ja mina olin nagu soolasammas. Pean tunnistama, et selle manatarga otsekohene ja sônu valimata suhtlemine lôi mind pahviks. Aga samas môistsin, et vana, elades ihuüksi keset järve asuval saarel tsivilisatsioonist kaugel, erilise literatuurse sônavaraga hiilata ei saagi. Ja mu esialgsele üllatusele järgnes kohe teinegi.
« Sa tead, et sa pole oma nime väärt ? Ma ei saa aru, mida su vanemad küll môtlesid, et sind selle nimega kutsuda. Tänapäeval kannavad igasugused ilalôuad vanu auväärseid nimesid.»
Ma ei osanud öelda, mida mu sigitajad môtlesid, kui mulle Tehomahi nimeks panid. Selle tähendus on tôlkes See-Keda-Ei-Näe. Et sel nimel on kuulsusrikas ajalugu ja ta on päritud meesliinipidi ajaloo hämarusest, teadsin ma küll.
« Mu nimi on ühe mu esivanema nimi. Kes oli muuseas hôimu manatark. »
« Tehomahi oli tôepoolest üks suurimaid huroonide manatarku. Et seda nime kanda, pead ka sina olema manatark, nagu traditsioon seda nôuab. »
« Ehk tulevikus olengi,» andsin ma Draculale môista, et teema on minu jaoks ammendunud. Ilmselt oli mu näoilme piisavalt tôsine, et manatark sellest aru saaks. Igatahes ta leebus ja ta näole ilmus kerge muie.
« Rôôm sinuga siis tutvuda, » kostis ta. « Mina olen Hahsetra - Kônnib-Jälgi-Jätmata. Ma tean, milleks sa tulid. Ja ma arvan, et saan sind aidata, et sa oma pôrutusest üle saaks.»

(järgneb...)


Eemal
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Hurooni hokiromaan
PostitusPostitatud: 20 Sept 2015 19:51 
Kasutaja avatar
Legend

Liitunud: 19 Dets 2010 03:03
Postitusi: 3998 [Vaata]
Asukoht: Breizh ma bro
Lemmik NHL-i meeskond: Pittsburgh Penguins
SEITSE

Mul vôttis tükk aega, enne kui ma silmi lahti tehes olevikku tagasi tulin. Viimane asi, mida mäletan, oli klaas mingi eliksiiriga, mida Hahsetra mulle juua andis ja sealtpeale oli kôik vaid lust ja lillepidu muusikas. Umbes nii saabki seda järgnevat kogemust sônadega illustreerida. See oli rohkem kui imeline tunne, mis vabastas kehas absoluutselt kôik musklid ja mille ainsaks ebameeldivaks kôrvalnähuks oli enese täisroojamine, kuna aju ei suuda enam keha kontrollida. Samas meeldivamaks küljeks selles protseduuris on muidugi need afrodiisialikud nägemused, mille kulminatsiooniks on iseeneseslik ejakulatsioon. Ühesônaga, kogu see pull oli vôimas.

Ajasin end istukile. Ma olin ihualasti – mingil imekombel puhtakskasituna - loomanahkadega kaetud king size voodis, mille jalutsis pôles kaminas tuli. Ruum, milles ma viibisin, sarnanes klassikalise hotellitoaga – voodi, öökapp, telekas, serveerimislaud ja tugitoolid ning riietekapp - ning ma tabasin end môtlemas, et selle teadjamehe bisness ehk oligi hallutsinatsioonitrippide korraldamine kundedele koos luksklassi öömajaga. Pole paha idee. Riietusin ning pilk peatus samal ajal aknal, millest paistis Huroni järve avarus koos päikeseloojanguga. Mul polnud ôrna aimugi kaua mu reis imedeilma oli toimunud.

Toast väljudes leidsin end mezzaninilt, mis oli avatud fuajeesse. Manatark oli seal ametis barbeque tegemisega keset fuajeed asuvas avatud koldes. See vôib tunduda esialgu arusaamatuna, aga villa esimene pool, kus asus fuajee, oli ehituslikult preeriaindiaanlaste tipii sarnane, mistôttu suits ja toiduaurud lahkusid otsejoones laes oleva ava kaudu. Hahsetra oli minu poole küll seljaga, aga ta andis käeviipega märku, et ma trepist alla laskuksin.
«Kaua ma teises ilmas viibisin ? » küsisin temani jôudes.
«Oma kuusteist tundi. See on selline keskmine pikkus selle rohu môjul, » vastas Hahsetra nagu muuseas ja ulatas mulle vaagna küpsetatud piisoniribidega.
«Rohu môjul ? Mulle paistab see rohkem psühhedeelilis-ejakulatsioonilise eksperimendina. »
«No eks ta seda olegi. Kôigepealt tundide viisi hallutsinatsioone, millele järgneb puhas narkoos. Sa ei vôi eales aimata, mida ma sult sel ajal ära lôikasin. Mis ripakil see ära.»
Manatark tômbas seda öeldes keelega üle lihalôikamisnoa, mistôttu mul pidi piisonitükk kurku kinni jääma. Mine tea, see hull vôib tegeleda ka inimelundite kauplemisega. Hahsetra hakkas aga samal ajal südamepôhjast naerma.
«Ole mureta, kôik su vidinad on ilusti omal kohal. Pôhiline on, et see mis sind vaevab, kaob ravimi manustamise tagajärjel. Muidugi tuleb läbi teha korralik ravikuur, nii kümnekordne tripitamine, nädalas korra. Ning see ei tekita sôltuvust, kuigi tegu puhta narkootikumiga. Mis tähendab, et kui on soovi end mônikord välja lülitada, siis vôib seda südamerahuga teha. Kuidas sa end tunned?»
«Tänan küsimast, imehästi. Nägemine on sada protsenti ja pea kerge.» Ja nii see tôepoolest oligi, kuudeviisi vaevunud sümptomid olid kui tina tuhka kadunud. «Mis sa sinna rohtu segasid?»
«Kôike seda, mida meie esivanemad on alati kasutanud - peyotli varsi ja chacruna lehti, pôlised ameerika taimed, mida religioossete toimingute raames senini kasutatakse, ehkki küll ainult transsi viimiseks. Nende raviomadusi on kahjuks vähe uuritud, kuna euroopiidide haiglane môtlemine on nad tugevatoimelise narkootikumi alla paigutanud. Ja sekka näpuotsaga ka mandragora juuri, mis aitab migreeni vastu. See viimane on üks väheseid positiivseid asju, mis eurooplased kaasa toonud. Teaduslikult on siin tegemist seega psühhotroopsete alkaloididega nagu meskaliin ja dimetüültrüpamiin. Vaevalt, et see sulle midagi ütleb, praegu vähemalt veel mitte.» Ning manatark pilgutas tähenduslikult silma, mis mulle ei jäänud märkamata, aga mille tähendust ma teps mitte ära ei jaganud.

Me lobisesime peale ôhtusööki terve öö. Avastasin, et teadjamees ei keetnud ainult ravimeid vôi mürke kokku, lisaks sellele villis ta veel vahtrasiirupi baasil imehead tulivett, millest ma end vägilaseks jôin ja mille kôrval ka parim prantsuse konjak tundub halvaksläinud suhkrupeedina. Järgmisel hommikul lahkudes andis ta mulle kaasa koti tosinajagu golfipallidega, et ma saaksin oma ravikuuri lôpuni teha. Otse loomulikult oli nende pallide näol tegemist tema eliksiiri kristalliseerunud variandina, et mitte anda vôimalust juhuslikele vôimuorgani esindajatele kahtlustuseks, eriti lôunanaabrite juures, kelle seadusandlus on Kanada omast hullumeelsem.

Wasagasse oma hotelli jôudes heitsin ristseliti voodile ning mind valdas tunne, mis ei olnud kaugel ekstaasist. Esiteks peatse paranemise puhul, mis vôimaldab mul jälle jäähokit mängida, ja teiseks nägin ma siin korralikku äriideed tulevikuks.

(järgneb...)


Eemal
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Hurooni hokiromaan
PostitusPostitatud: 21 Sept 2015 01:18 
Kasutaja avatar
Legend

Liitunud: 19 Dets 2010 03:03
Postitusi: 3998 [Vaata]
Asukoht: Breizh ma bro
Lemmik NHL-i meeskond: Pittsburgh Penguins
KAHEKSA

Sel ravikuuril oli kaks vägagi positiivset tulemust. Loomulikult olin ma peale kuuendat trippi pôhimôtteliselt terve. Vähemalt niipalju, et olin suuteline täiel jôul treenima. Niivôrd kuivôrd haiguslehel veedetud kuude jooksul lisandunud kilod seda vôimaldasid. Neid oli sel ajal piisavalt külge pookinud ja esimese treeningu lôppedes Ohswekenis oli treenerite kolleegium päris mornide nägudega.

Teine meeldiv pool ravi ajal oli see, et mu testosteroonisisaldus tôusis Everestini. Ilmselt oli selles eliksiiris midagi, mis oleks ka paadunud impotendi sôna otseses môttes püsti ajanud ja mis tegi modernse farmaatsiatööstuse margi maani täis. Isik, kes ilmselt sellest kôige rohkem kasu sai, kui nii vôib öelda, oli Colette, kes selle pooleteise kuu jooksul sai niimoodi karata, et tal oleks pidanud elu lôpuni tülgastus olema. Aga ei olnud. See naine oli lihtsalt täitumatu. Mul hakkas endal lôpuks isu täis saama ja mônes môttes oli isegi kergendus, et ma sain Oshwekeni kolida.

Hooaeg oli jôudnud sellesse staadiumisse, et Demons oli juba play offi end kindlustanud. Nad olid teel idakonverentsi tshempioniks, ehkki pôhihooaja lôpuni jäi veel kümme mängu. Täpselt niipalju kui vaja minu jaoks, et oma kümme matshi kokku saada ja ELC lepingu esimene aasta seljataha kupatada. Ning esimene miljon pangaarvele saada. See oli GM Nolani poolt väga mehine tegu, et ta mulle sellise vôimaluse andis. Ma küll olin veendunud, et ma oleks pidanud mängima ka play offis, aga mu nooruse uljusele vaatamata eelistas klubi brass olemasoleva koosseisuga lôpuni minna, see grupp lihtsalt oli end oivaliselt kokku mänginud. Ma sain sellest käigust aru, ehkki esialgu kriipis pettumus päris tükk aega hinges. Kui poleks seda ônnetust minuga toimunud, oleks kôik kindlasti teistmoodi saanud olema. Lohutuseks jäi, et Demons jôudis play offis idakonverentsi finaali kus alistuti kogu Pôhja-Ameerika indiaani kogukonna meelehärmiks Maple Leafsile 1 : 4. Ja minu teekond Demonsi farmklubis viis lôpuks Calderi karikani.

Need oma kümme hooaja lôpu mängu Demonsis mängisin ma ära, aga mitte nii nagu ma soovisin, vaid nii nagu coach Price heaks arvas ja mille tulemusena meievaheline suhe läks kohe lôhki. Sellest ei saanud seetôttu kunagi asja. Coach andis mulle keskmiselt 8 minutit 3 sekundit mänguaega matshis ja seda neljandas liinis, milline pole üldsegi mitte minu rida. Power play oli minu jaoks olematu. Demons oli oma parimas vormis ja vormistas vôite suhteliselt kindlalt, peale selle mängiti seitsmes mängus meeskondade vastu, kes olid oma shansid juba minetanud. Tulemuseks tehti 7 – 2 – 1 ja idakonverentsi tiitel pisteti taskusse. Ma oleks vôinud teha viisteist-kakskümmend minutit mängus. Hoolimata môrudast meelest suutsin end siiski igaks shiftiks kokku vôtta ja sain lôpptulemuseks kirja 3 väravat pluss 8 resultatiivset söötu. Kui panna sinna otsa mu esimese mängu koll, siis oli mu esimese NHL hooaja tulemuseks 4 + 8. Ja seda kokku üheteistkümnes mängus. Vôi 80 minutis 51 sekundis.

Enne kui ma Akwesasne tee ette vôtsin, et koos sealse Warriorsiga karikani uisutada, pôikasin korra läbi hotellist Wasaga Beachil, kus ma kohtusin oma ettevôtjast onuga ning kelle sain peale pikka ja pinevat läbirääkimist nôusse hotellist osa mulle müüa. Küsimus polnud rahas, sest ta teadis, et ma teenin oma hokikarjääri jooksul kaugelt rohkem kui maksis hotell, ehkki see oli Wasaga Beachi landmark. Onu ei saanud aru, miks ma ühtäkki avaldasin suurt huvi oma nina hotellimajandusse pista ja taibuka ärihaina haistis ta kindlasti siin mingit tulevast skeemitamist maksuameti suunal. Aga lôpuks ta nôustus ja ma sain poole osakutest Nottawasaga Bay Resort & Spa hotellist. Optsiooniga see täielikult välja osta viie aasta jooksul. Sellest pidi saama mu äriidee alguspunkt.

Selles oli mu onul ôigus, et ta pelgas. Skeemitamist maksuametiga ei olnud mul kavas, küll aga môlkus mul môtteis bisness Hahsetra eliksiiriga, mille ma ristisin Gahoendoe Island’iks, lühendatult G.I. Militaristikas tähendab see kahetäheline lühend ka sôdurit, mis oli päris paslik nimi seda maagilist ravimit iseloomustama, arvestades pärisrahva kuulsusrikast sôdalaste ajalugu ja seda, millise kôikevôitva toimega see uimasti on.

(järgneb...)


Eemal
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Hurooni hokiromaan
PostitusPostitatud: 27 Sept 2015 02:32 
Kasutaja avatar
Legend

Liitunud: 19 Dets 2010 03:03
Postitusi: 3998 [Vaata]
Asukoht: Breizh ma bro
Lemmik NHL-i meeskond: Pittsburgh Penguins
ÜHEKSA

Tôele au andes ma pelgasin Akwesasnesse minna. See on paik, mida valitseb paras kaos ja seda juba aastakümneid. Tegemist on Mohawk irokeeside territooriumiga, mis asub Saint-Laurenti jôe môlemal kaldal ja nende vahel olevatel saartel. Ta on litsutud kahe riigi – Kanada ja USA – piirile ning killustunud omakorda kahe Kanada provintsi, Ontario ja Quebec, ning ühe USA osariigi, New York, vahel. Territooriumi osad, mis asuvad neis provintsides, omavad otse loomulikult igaüks oma juhtimisorganit. See on justnagu riik riigis, kus kehtivad omad seadused, milledest ainult moohokid aru saavad. Ja selle tôttu on Akwesasne pinnuks silmas nii ameeriklastele kui kanadalastele. Aga ei üks ega teine tihka seal korda looma minna, moohokid on äraarvamatu rahvas ja nad on seda näidanud nii USA föderaalvôimudele, Kanada punakuubedele kui Quebeci Surété’le. Akwesasne ümber käib vilgas tegevus, et seda territooriumi kuidagimoodi kontrolli all hoida ning Akwesasne sees käib veelgi vilkam tegevus, et vôimud pikalt ja pidevalt saata. Moohokite ärid Ameerika suunal igatahes ôitsevad, nii tubakas, alcohol, uimastid kui inimkaubandus. Kôikidele neile sônadele tuleb liide “sala” ette lisada. Moohokitel on raha nagu ratshobuse essu ja Akwesasne on täna mitteametlikult tuntud nime all Hummerland. See on suurim Hummeri maasturite kontsentratsioon ruutkilomeetri kohta kogu Pôhja-Ameerikas.

Ma muidugi pean siinkohal lisama ka huroonide ja moohokite omavahelisest kaasasündinud vimmast, mis ulatub aegade hämarusse ja ma arvan, et see on asi, mis on igikestev. Need kaks rahvast on end läbi ajaloo lihtsalt sedaviisi vaeseomaks klohminud, et neid haavu ei ravi millegagi. Iga huroon reeglina ei seedi moohoki pätte ja ma ei ole selles suhtes erand. Nii et valmistusin end ette, et olen üksik huroon moohokite ussipesas ja seal elu hullem piin kui Kristuse Kolgata tee. Ônneks oli mängijate hulgas mitmeid teisigi esmarahva esindajaid, kaasa arvatud huroonid, nii et moohokite ja teiste irokeeside hegemoonial suurt môjuvôimu ei olnud.

Aga jäähoki on siin edukas ning moohokite klubil Akwesasne Warriors rahavoogude üle kurta ei saa. Viimase kolme aastaga on sinna kogutud ports eriti vinge talendiga prospekte ning Calderi karikas oli vaid aja küsimus. Warriorsil oli vaieldamatult AHLi parim kollkipper Roy Montour. Absoluutselt üle prahi kaitsepaar Eddie Splitlog ja Val Roundhead. Ning esiründekolmik, mis sôna otseses môttes litsus laiaks kôik, kes neile ette jäid, Brett Powless, Lenny Sixkiller ja Bob Bowleg. Ning minu üllatus oli suur, kui leidsin sealt eest oma kunagised huroonidest ründekolmiku kaaslased Quebeci peewee ja bantam liigast, kelleks olid tsenter Luc Abgrall ja paremäär Vinnie Donnacona. Ma olin ütlemata rôômus, lootes, et saame oma kunagise hullu liini – Mad Line – ellu äratada. Tasub märkida, et kogu see punt eelnimetatuid omas vanust 18 ja 21 aasta vahel. Ja kôik nad olid pärismaalased.

Coach Cody MacCormick, irokees temagi, omas piisavalt infot minu ja mu mängukaaslaste kohta ning ta tekitas tôepoolest meist teise liini. Me ôigustasime seda igati ja esimese mänguga näitasime Warriorsi enda tuusadele esimesest ründekolmikust koha kätte, meie saime kokku üheksa punkti, nemad vaid kuus. Warriorsi esimene vastane play offis oli tiitlikaitsja Wilkes-Barre Penguins, kellel tômmati lôdva randmega skalp üle kôrvade. Seeria Warriorsile mängudega 3 : 0. Lennuvôimetud linnud kasseerisid sisse kokku 18 väravat, kuna Warriorsi puurilukk Montour noppis oma vôrgust vaid viis litrit. Minu osa selles väravatesajus oli kuus tabamust, neile lisandus samapalju sööte.

Järgmise kahe vastasega läks samamoodi ludinal, nii Binghamton Senators kui Providence Bruins suutsid kumbki vaid korra Warriorsi vastu vôita. Môlemad seeriad 4 : 1. Mina sain môlemi seeria peale kokku 9 kolli ja 12 söötu. Mul oli punktiarve seega playoffis 15 + 18. Ja ma olin sellega Warriorsi esimene. Kuid Lenny Sixkiller hingas mulle vihaselt kuklasse, tema tulemus oli 13 + 16. Ja Calderi karikafinaal kujuneski meie omavaheliseks vôistluseks. Sixkiller oli odawa rahva hulgast, mis omakorda ôli tulle valas, sest ega nendegagi pole huroonidel kunagi häid suhteid olnud. Nii et sportliku vimma varjus hôôgus meie vahel salajane hôimudevaheline vihavaen.

Warriors oli niisiis Calder Cup finaalis. Ja vähe oli neid, kes panustasid meie vastastele San Antonio Rampage’le. Oli ju Warriorsi olnud senistest vastastest mäekôrguselt üle ja teksaslastel polnud sellist Top 6 varianti nagu Warriorsil. Kuid neil oli midagi, mis meil vajaka – vôiduiha. Warriors nôjatus oma talendile, Rampage meeskondlikule vôitlusvaimule. Kaks täiesti erinevat kontseptsiooni. Seekord küll talent jäi peale, aga napilt ja läbi rohke vere ning higi. Ma ei oskagi öelda, kumba lôpuks rohkemate liitritega môôta. Igatahes läks see finaalseeria AHLi ajalukku kui kôige verisem ja enneolematult rekordilise karistusminutite kuhjaga. Seitsmest mängust viies toimus korralik brawl. Ning otse loomulikult olid môlemad mansad viimaseks mänguks vigastuste ja mängukeeldudega kahandatud pôhimôtteliselt kahe viisikuni. Lihtsalt polnud enam kedagi, keda jääle saata.

Ma ei ole miski rusikavôitleja tüüp. Bravuuri on mul mitme eest ja mölapidamatus eeskujulik, aga kui andmiseks läheb, siis tavaliselt saadetakse mind lôpuks ööbikuid kuulama. Nagu arvata vôib, on minusugused skoorijad alati jômmide sihikul, kelle elueesmärgiks näikse olevat mu sihverplaat klombiks muuta. See käib hoki jäähoki traditsioonide juurde. Ma eelistan sel puhul ise asjad sirgeks lüüa, mis sest, et erilise tulemuseta. Kuid teksaslaste vastu seekord tegelesin hoopis sellega, et löömingust hoiduda, kuna ma ei tahtnud, et keegi mulle uue pôrutuse korraldab, mis vôib mu järgmise NHLi hooaja ära rikkuda. See päris ei ônnestunud, viiendas kohtumises sai järjekordses brawlis nende alfaisane mulle jaole ja ehkki ma lôin tal nina lömmi, lajatas tema mulle sellise obaduse piki peapekki, et mul oli tunne, et mu aju plahvatab kohe-kohe ning järgmisena hakkavad kôik mu kolbadetaile mööda jääd kokku korjama. Selle alfaisase nimi oli Colby Lacroix ja ta oli pärit samast Quebeci linnajaost kus minagi. Me teadsime üksteist juba lapseeast ja meievaheliste suhe ongi kogu aeg vastastikuse môlkimise tasemel olnud. Lacroix’ kasuks muidugi.

Ônneks ma imekombel pôrutada ei saanud. Aga see tekitas minus viha, mida ma tegelikult varem selle suure pika blondi vastu polnud tundnud. Seekord läksin päris pööraseks ja otsustasin, et viimases mängus näitan sellele kahvanäole – Lacroix oma linalaka ja siniste silmadega on lausa kahvanäolisuse musternäide – ja sedaviisi, et tal kaoks isu minusuguseid edaspidi tülitada. Veelgi enam – et tal kaoks isu jäähokit mängida. Niisiis ootasin oma hetke kuniks olin kindel, et minu tegutsemine ei ohusta Warriorsi karikashansse ja viimase mängu viimastel minutitel, kui olime kolme kolliga ees ning vôit enam kui kindel, tegin oma hülgemölaga kôik selleks, et teda marru ajada ning endale kallale ässitada. Ühel hetkel, kui olin väljakunurgas litrit hankimas, nägin silmanurgast, et Lacroix tuleb meeletu kiirusega ja ilmse kavatsusega mind poordi vastu lutikaks pressida. Kuid hetk enne kui ta oma kavatsuse teoks sai teha, pöörasin välkkiirelt end ümber ja kasutasin hokikeppi pesapallikurikana. Kepp lendas vastu Lacroix lôualuud pilbasteks. Lacroixi lôualuust paiskus hambakaitse üheskoos tema hammastega. Ta jôllitas mulle sekundi murdosa jooksul juhmilt otsa ja kukkus seejärel sirges olekus näoli vastu jääd. See heli, mis näo kokkupuutel jääga kuuldavale tuli, on vist elu lôpuni mul meeles. See oli päris kole.

Mängu lôpuni jäi mängida veel minut ja kümme sekundit. Aga seda kunagi ei mängitud. Mäng ja ühtlasi seeria lôppes märuliga, milles osalesid môlemi meeskonna viimased allesjäänud mängijad ja kui see tohuvabohu lôpuks suudeti lôpetada, siis otsustas kohtunikekolleegium, et lastakse need järelejäänud minutid lihtsalt lôpuni joosta ning Warriors vôis karika pea kohale tôsta. Minu punktiarveks jäi lôpuks 21 + 27 ja ma sain Sixkillerist jagu punktiga. See tegi talle äärmist tuska.

Calderi karikas oli loomulik jätk minu jaoks. Ma olin saanud oma karikad ridamisi alates mürsikueast. Ja alati kohe samal hooajal kui ma mônes liigas uisud jääle sain. Jäänud oli veel Stanley Cup. Aga ma ei julgenud uskuda, et see samuti mu esimesel tôelisel liigahooajal tuleks. Ja tôele au andes olin ma üsna skeptiline selle esimese tôelise hooaja suhtes, sest mul polnud ôrna aimugi, mis mulle mu äsjase väärteo eest väänatakse.

(järgneb...)


Eemal
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
 Leht 2 koguhulgast 2 [ 14 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa: